Ühel ilusal päeval kohtusid kaks sõpra nimega Laura ja Mark, kes olid olnud sõbrad juba lapsepõlvest saati. Neil mõlemal oli kiire ja stressirohke elu linnas ning nad tundsid, kuidas nende vitaalsus ja elurõõm hakkasid tasapisi hääbuma. Ühel päeval otsustasid nad, et on aeg midagi muuta. Laura ja Mark otsustasid minna seiklusele, mis viiks nad sügavale loodusesse, kus nad saaksid taas ühendust loodusega ja oma sisemise rahuga. Nad leidsid end Spithami Puhkemajadest, kus loodus valitses kõike enda ümber. Esimesel hommikul ärkasid nad rõõmsal linnulaulu saatel ja astusid välja terrassile, kus männid sosistasid vaikset laulu ja päikesekiired mängisid lehtede vahel. Nad tundsid, kuidas looduse rahu ja vaikus hakkasid tasapisi nende südamesse tungima. Nad veetsid päevi metsas jalutades, kuulates järvede vaikset loksumist ja tundes, kuidas maapind nende all elas. Nad lugesid raamatuid, istusid lõkke ääres ja vaatasid tähistaevast öösel. Nad tundsid end nii elusana ja täidetuna nagu poleks kunagi varem tundnud. Laura ja Mark hakkasid märkama, kuidas nende vitaalsus suurenes päev päeva järel. Nad olid täis energiat ja rõõmu ning tundsid, kuidas nende kehad ja meeled said taas harmooniasse loodusega. Ühel õhtul, kui nad istusid terrassil ja vaatasid päikeseloojangut, rääkisid nad sellest, kuidas linnakeskkond oli nende vitaalsuse ära võtnud ja kuidas looduse vibratsioon oli nad tervendanud. Nad mõistsid, et looduse loomulik võnkesagedus on midagi imelist, mis suudab taastada tasakaalu nende kehas ja meeltes. Nad otsustasid, et nad ei taha enam kunagi unustada seda imelist tunnet, mida loodus neile pakkus. Nad lubasid endale, et nad tulevad siia tagasi alati, kui tunnevad, et vajavad looduse tervendavat puudutust. Nii lõppes Laura ja Marki seiklus Spithami Puhkemajades, kuid nende armastus looduse vastu ja teadmine selle tervendavast jõust jäi nendega alatiseks. Nad olid leidnud oma püha paiga, kus nad said taas ühendust oma sisemise rahuga ja kus nende vitaalsus ei hääbunud kunagi.